Oma leivategu ootasin ma tegelikult juba ammu. Miskipärast oli väike hirm sees, et see on üks keeruline protsess, mida ta tegelikult ju ongi ja mina ei julgenud ette võtta. Tegelikult polnud mul ka juuretsit varem. Nädalavahetusel sain oma armsa sugulase käest juuretise pojukese, kus proovisin ka imehead koduleiba. Ja nüüd ei jäänudki muud üle, kui ise leiba küpsetada. Eelmine õhtu segasin juuretise leige vee ja rukkijahuga.Katsin nõu toidukilega ja soojustasin veel käterätikutega, et pojukesel ikka soe oleks :) Ööks jäi ta sauna pesitsema. Hommikul olid ilusti mullikesed peal ja lõhn selline hapukas. Kuna mul varajasem kogemus puudus siis olin sellega rahul :) Taignasse sõtkusin soola, pruuni suhkrut, kiudaine rikast rukkijahu ja tavalist rukkijahu. Korra kartsin, et taigen jäi ehk liiga paks. Vormid täidetud jäid leivakesed veel neljaks tunniks kerkima. Paari tunniga olid vormid ääreni. Tegin igaksjuhuks ka ühe hädakõne juuretise esivanemale, kes mind rahustas ja ütles, et nii võibki olla :) Mina kujutasin ette, et ta kerkib ahjus veel samapalju :) Lõpuks siis ahi sooja ja leivad ahju. Algul tugevama temperatuuriga ja siis tasa ja targu. Valmis leibadel lasin veel 10 minutit vormis taheneda ja siis kummutasin välja. Leivad olid väga ilusad ja tühja kõhu peale läks ikka mitu soojaleiva viilu :) Nüüd on mul oma juuretise pojuke ja järgmine kord olen juba julgem ja lisan ka muid lisandeid :)Tänud Kristinile, kellelt sain juuretise poju :)
Väga isuäratavad näevad välja:-)
VastaKustuta